Silikaattellise tootmine Eestis sai alguse 1910. aastal, kui alustas tööd ettevõte nimega „ Tallinna silikaat-telliskivi vabrik O. Amberg ja Ko.“ Kasutusele võeti 1880. aastal Berliinis dr. W. Michaelise poolt patenteeritud autoklaavitehnoloogia, kus lubja ja liiva segu töödeldakse autoklaavis kõrge rõhu all 170-180C juures. Tulemuseks on tugev ja ilmastikukindel ehitusmaterjal, mis on leidnud laialdaselt rakendust 20. – 21. sajandi arhitektuuris ning on hästi tuttav paljudele ehitajate põlvkondadele.
Samal meetodil toodetakse silikaattelliseid ka täna, 110 aastat hiljem. Retsept ja tootmispõhimõte on püsinud muutumatuna.
Eesti tänavapildis ümbritseb silikaatkivi meid kõikjal oma tagasihoidlikul ja väärikal moel. Paljud hästi säilinud vanemad hooned annavad tunnistust silikaatkivi pikaealisusest ning vastupidavusest põhjamaises kliimas. Restaureerimisel võiks arvesse võtta materjali ajaloolist rolli Eesti arhitektuuris ning mitte kiirustada selle asendamisel teiste materjalidega. Ehitusmaterjalide kasutuslugu ning väärtustamist käsitleb Maris Mändel oma doktoritöös “Tehiskivimaterjalid Eesti 20. sajandi arhitektuuris”, mis on soovituslik lugemine kõigile, kes tegelevad restaureerimisega.
Tänapäeval kasutatakse seina- või fassaadimaterjalina tellist pigem kallimates ning eksklusiivsemates projektides, kuid aiapostide ja korstnapitside ehituses leiab see traditsiooniline materjal jätkuvalt laialdaselt kasutust.
Tellisest ladumine on oskus, mida tuleb õppida ning meisterlikult laotud puhasvuukmüür on ajatu klassika, mis näitab meistri oskust, tellija head maitset ja soovi saavutada kauakestev ning isikupärane lahendus.
Kui fassaadides ja aedades kasutatakse silikaattellist ka mujal Euroopas, siis korstnapitsikivina on see iseloomulik vaid Eestile. Korstnapitsides hakati silikaattellist kasutama möödunud sajandi esimeses pooles, kui teisi materjale polnud võtta ning silikaattellis oli kergelt kättesaadav. Valgest tellisest korstnaots kaunistas majakatust ning sobis kokku fassaadiga, mis oli ka sageli laotud tellisest. See traditsioon elab tänapäevani, olenemata sellest, et kütmisharjumused on muutunud ning on olemas uuemaid lahendusi.
Tõsi, miski pole igavene ning aja möödudes vajavad erinevad hoone osad hooldust ja uuendamist. Erandiks pole ka korsten, mis peab taluma kõige äärmuslikumaid tingimusi. Temperatuuride vaheldumine, niiskus ja happelised küttegaasid lagundavad aja jooksul iga kivi.
Õigete ehitusvõtete ja teadliku kütmisega saab korstna eluiga pikendada. Selleks, et silikaattellisest korstnapits kaua teeniks, tuleb jätta korstna ladumine kvalifitseeritud kutsetunnistusega pottsepa tööks. Küttesüsteemi kontrolli ja hooldust peaks vähemalt korra aastas enne kütmisperioodi algust laskma teha kutsetunnistusega korstnapühkijal.
Et korsten kestaks:
- Silikaattellist võib korstnapitsis kasutada ainult välivoodris, mis ei puutu kokku küttegaasidega.
- Telliskivist korstnasse paigalda kindlasti roostevabast terasest hülss või keraamilisest materjalist küttetoru. Hülsi või toru paigaldamisel on oluline, et ei väheneks suitsulõõri ristlõige ning et kogu küttegaas liiguks läbi toru, puutumata kokku telliskivivoodriga.
- Korsten kata betoonist või plekist mütsiga kaitsmaks seda sademete eest.
- Niisuta telliskive enne paika ladumist, et nad ei imeks mördist niiskust välja.
- Ladumisel kasuta tugevat tsementsegu T100/300.
- Kontrolli küttesüsteemi enne küttehooaega, et vältida tuleohtu.
- Korstna ehitus või renoveerimine lase teha kvalifitseeritud pottsepal.
- Ära küta poolkinnise siibriga.
- Küta kuivade puudega.
Täpsemaid juhendeid ja soovitusi leiad meie kodulehelt: www.silikaat.ee/juhendid
Kvalifitseeritud korstnapühkija leiad: www.korsten.ee
Seotud tooted
Edasimüüjad
